Ülesanne 3
7 olulist mõtet/seisukohta/tulemust söömishäirega patsiendi
psühholoogiliste, käitumuslike ja isiksuslike iseärasuste kohta.
1) Anoreksia ja buliimia diagnoosiga inimesed kalduvad olema äärmiselt konkurentsihimulised ja tahavad igal juhul õnnestuda kõiges, mida ette võtavad.
2) Nad kipuvad võrdlema oma välimust ja saavutusi ebarealistlike standartidega, milleni nemad kunagi enda arvates ei jõua. Enamik neist standartidest on tingitud kultuuriliste ja ühiskondlike normide poolt, kuivõrd peegeldavad isiklikke ootusi.
3) Söömishäiretega inimesi võib võrrelda sportlastega, kes hindavad ennast enda poolt seatud sisemiste nõuetega ning on pettunud ja ärritunud, kui ei ole võimelised elama vastavalt oma seatud ideaalidele, ootustele ja eesmärkidele.
4) Nad leiavad end tihtipeale ennasthävitavast ringist, mida iseloomustab hirm ja rahulolematus, kui nad ei suuda saavutada ebarealistlikke ja -tervislikke ideaale.
5) Hirmutunnetus ja rahulolematus on kütuseks ja motivatsiooniks, mis annab uue hoo kõhnuse, täiuslikkuse ja kontrolli saavutamiseks.
6) Neil inimestel puuduvad sageli olulised toimetulekuoskused ning häirunud söömist kasutatakse asendamaks neid oskusi. Inimesed kasutavad ebanormaalseid söömisharjumusi, et pakkuda endale mugavust, tähelepanu, pingete vabastamist, enesekaristust või vältimist, kui mõistlikumad tunnetega toimetulekuoskused ei ole kättesaadavad.
7) Sellised inimesed ei ole vaimselt paindlikud ning nad ei suuda endale tunnistada, et nende käitumine on kontrolli alt väljas ning, et on olemas teisi viise, kuidas saada õnnelikuks, ilma ennast näljutamata.
Milliste iseärasustega puutuvad õed/ämmaemandad kõige sagedamini kokku oma igapäevatöös?
Kui patsientideks on noored tüdrukud, kes viibivad statsionaarsel haiglaravil on tavaliseks see, et ei soovita süüa või süüakse äärmiselt vähe. Nad rakendavad enda peal erinevaid kaalulangetusmeetodeid, mis tihtipeale ei ole tervislikud ning võivad tuua rohkem kahju kui kasu. Kooliõdedel tuleb kindlasti tihti ette, et esineb minestamisi, kuna tüdruk ei ole päeva jooksul mitte midagi söönud ning veresuhkur on liialt madal, samuti pidevalt väsimust ja peavalusid.
Psühhiaatria osakonnas praktikal olles oli ravil osakonnas 2 naist, kes ei ravinud seal oma söömishäiret, kuid jätsid pidevalt toidukordasid vahele, lõunat ja õhtust söödi vaid siis kui oli söögiks supp ning siis ka ainult puljongit. Suur osa päevast veedeti trenazööril või osakonnas ühest otsast teise kõndimisega.
Arvan, et need 7 punkti, mis sa töös välja tõid, on kõik väga olulised. Sain siit teada ka paar uut seisukohta, mida ma enda töös ei maininud. Olen ka nõus sellega, et õed puutuvad igapäevaselt kokku söömishäiretega patsientidega, kes ei ole nõus sööma. Enda psühhiaatria praktika jooksul puutusin ka kokku ühe patsiendiga, kes ei olnud haiglas söömishäire pärast, aga vältis haiglatoite ning sõi ainult tema enda käes olevaid toiduaineid.
ReplyDeleteMillist kirjandust sina kasutasid? Kolmas punkt on päris huvitav võrdlus.
ReplyDelete