Ülesanne 4
Analüüsida EDI-II jooniseid.
Analüüsi aluseks olevad küsimused: millised omadused on söömishäirega patisentidel kõrgemad kui tervetel indiviididel? Millised omadused on madalamad? Millega see võiks olla seletatav? Kuidas on omadused aja jooksul muutunud? Kas tulemused on ootuspärased? Mida võiks järeldada ja millega arvestada õdede töös seoses nende omadustega?
Söömishäiretega patsientidel on kõik omadused (kõhnuseihalus, rahulolematus kehaga, perfektsionism, küpsusehirmud, sotsiaalne ebakindlus, asketism, introseptiivne teadlikkus) kõrgemad kui tervetel kontrollgrupi inimestel. Eriti kõrged on rahuolematus kehaga, kõhnuseihalus ning introseptiivne teadlikkus,mis on vastavalt rahuolematus kehaga (BD) söömishäirega inimesel 14 ja normaalsel inimesel 7, samuti on kõhnuseihalus (DT) normaalsel inimesel vaid 4, võrreldes söömishäirega patsiendil, kellel see on 11.
Ei ole ühtegi omadust, mis oleks söömishäirega inimesel madalam, kui tervel inimesele. See võiks olla seletatav sellega, et söömishäirega patsiendi puhul on tugevalt väljendunud madal enesehinnang, raskused negatiivsete emotsioonidega kohanemisel, kontrollivajadus, tahtmine teistele meelejärgi olla, mis kokkuvõttes tingib söömishäire tekke. Kontrollgrupi inimestel sellised iseloomujooned ei ole domineerivad.
Analüüsi aluseks olevad küsimused: millised omadused on söömishäirega patisentidel kõrgemad kui tervetel indiviididel? Millised omadused on madalamad? Millega see võiks olla seletatav? Kuidas on omadused aja jooksul muutunud? Kas tulemused on ootuspärased? Mida võiks järeldada ja millega arvestada õdede töös seoses nende omadustega?
Söömishäiretega patsientidel on kõik omadused (kõhnuseihalus, rahulolematus kehaga, perfektsionism, küpsusehirmud, sotsiaalne ebakindlus, asketism, introseptiivne teadlikkus) kõrgemad kui tervetel kontrollgrupi inimestel. Eriti kõrged on rahuolematus kehaga, kõhnuseihalus ning introseptiivne teadlikkus,mis on vastavalt rahuolematus kehaga (BD) söömishäirega inimesel 14 ja normaalsel inimesel 7, samuti on kõhnuseihalus (DT) normaalsel inimesel vaid 4, võrreldes söömishäirega patsiendil, kellel see on 11.
Ei ole ühtegi omadust, mis oleks söömishäirega inimesel madalam, kui tervel inimesele. See võiks olla seletatav sellega, et söömishäirega patsiendi puhul on tugevalt väljendunud madal enesehinnang, raskused negatiivsete emotsioonidega kohanemisel, kontrollivajadus, tahtmine teistele meelejärgi olla, mis kokkuvõttes tingib söömishäire tekke. Kontrollgrupi inimestel sellised iseloomujooned ei ole domineerivad.
Söömishäiretega patsiendid seavad endale kõrged nõudmised, mis seotud söömisega ning väga haavatavad ja mõjutatavad kultuuriliste normide poolt, mida nad tõlgendavad enda jaoks haiglaslikult.
Kolme kuuliste vaheaegadega on näha langusdententsi kõigis omadustes ning kõige rohkem on langenud buliimia, introseptiivne teadlikkus ja küpsusehirmud. Enamjaolt samale tasemel on jäänud rahulolematus kehaga, perfektsionism ja asketism.
Tulemuse on ootuspärased, kuna söömishäire ravi on väga pikaajaline ning seda ei saa ravida ravimitega. Muutus peab toimuma patsiendi mõtlemises ning selles, kuidas ta oma keha tajub. Ravi jooksul võivad väheneda buliimiale omased tunnused toidu väljutamise osas püüdes patsiendile selgitada selle kahjulikke tagajärgi, kuid rahulolematus oma kehaga ning kõhnuseihalus jäävad olenemata sellest püsima.
Söömishäirete ravi on pikaajaline ning sageli elukestev. Kuna söömishäiretega patsientidel on häire aju serotoniinitalitluses (õnnehormoon), siis võib mõni traumeeriv sündmus või juhtum, stress haiguse taas vallandada.
Söömishäire ravis on oluline kogu perekonna tugi ning mõistmine. Õe roll on selgitada patsiendi perekonnale haiguse olemust ning seda, et tähtis on patsienti mõista ning toetada näiteks: " Ma saan aru, kui raske see Sinu jaoks on. Sa oled väga tubli." Tuleks vältida oma lähedase kontrollimist, mis võib hoopis süvendada haiguse arengut. Oluline on julgustada oma lähedast hetkedel, mil ta tunneb, et haigus tahab jälle võimust võtta.
Tulemuse on ootuspärased, kuna söömishäire ravi on väga pikaajaline ning seda ei saa ravida ravimitega. Muutus peab toimuma patsiendi mõtlemises ning selles, kuidas ta oma keha tajub. Ravi jooksul võivad väheneda buliimiale omased tunnused toidu väljutamise osas püüdes patsiendile selgitada selle kahjulikke tagajärgi, kuid rahulolematus oma kehaga ning kõhnuseihalus jäävad olenemata sellest püsima.
Söömishäirete ravi on pikaajaline ning sageli elukestev. Kuna söömishäiretega patsientidel on häire aju serotoniinitalitluses (õnnehormoon), siis võib mõni traumeeriv sündmus või juhtum, stress haiguse taas vallandada.
Söömishäire ravis on oluline kogu perekonna tugi ning mõistmine. Õe roll on selgitada patsiendi perekonnale haiguse olemust ning seda, et tähtis on patsienti mõista ning toetada näiteks: " Ma saan aru, kui raske see Sinu jaoks on. Sa oled väga tubli." Tuleks vältida oma lähedase kontrollimist, mis võib hoopis süvendada haiguse arengut. Oluline on julgustada oma lähedast hetkedel, mil ta tunneb, et haigus tahab jälle võimust võtta.
-L.
Väga hea ja põhjalik seletus.
ReplyDelete